Ajalugu

Asukoht, nimi ja asustus

Äigrumäe on ajalooline küla Viimsi vallas, Mähe ja Muuga vahel, Miiduranna raudteest lõuna pool. Eelmisel sajandil on küla piire ja halduskuuluvust mitmel korral muudetud. Ajalooliste kirikukihelkondade jaotuse kohaselt kuulus Äigrumäe küla Nehatu valda Jõelähtme kihelkonnas. Aastal 1919 moodustati Viimsi vald, mis eraldati Nehatu vallast ja Äigrumäe küla hakkas kuuluma Viimsi koosseisu. 1939. aastal, kui toimus Eesti Vabariigi valdade reform, liideti Viimsi vald Iru vallaga. 1958. aastal arvati osa Äigrumäe külast, sh Pärnamäe teest ida pool asuv Mähe aedlinnaosa, Tallinna linna piiridesse. 1968 sai Tallinn osa Äigrumäe maad ka Pärnamäe kalmistu põhjaosa laiendamiseks (Eesti Entsüklopeedia 10-612). Pärast külanõukogude kaotamist on küla alates 1990. aastast taasasutatud Viimsi vallas, kuid tõenäoliselt oma ajaloolistest piiridest erineva suurusega.

Geograafiliselt asub küla Irust Pärnamäe poole kulgevast liivikust kirde ja põhja pool. Omal ajal lagedale liivikule istutatud männid ning 1920-ndatel Iru vanadekodu matmispaigast alguse saanud Pärnamäe surnuaed on oma naabrusega mõjutanud ka küla kujunemist.

Külas oli 2015. aasta alguses 140 elanikku, 2011. aastal 168 ja 1996. aastal 82 elanikku. Piiride muutumise tõttu ei ole need arvud aga täiesti ülevaatlikud.

Vanimad inimtegevuse jäljed Äigrumäe küla alalt on teada vanemast rauaajast ehk umbkaudu meie ajaarvamise algusest. Nimelt on leitud siit lohukivi – varasemal ajal nimetatud ka väikeselohuliseks kultusekiviks. Lohkude algse tähenduse kohta puudub arheoloogidel ühtne arusaam, aga kõige üldisemalt on neid seostatud esivanemate kultuse ja viljakusemaagiaga.

Äigrumäe küla kirjalikes allikates esmamainimise aeg vajaks veel väljaselgitamist. Kuid kindel on, et aastal 1219 läksid siit läbi ja ristisid rahvast Taani mungad. Nende poolt 1241 kirja pandud nn Taani Hindamisraamatus Liber Census Daniae on üles märgitud Iru ja Viimsi külad. Arheoloogiliste allikate varal võib kindlalt väita, et asustus neis paigus, tänapäeva Äigrumäe, Metsakasti, Laiaküla ja Lepiku küla maadel oli sel ajal olemas. Üle kahe tuhande aasta vanused muistised jäävad praegu Tallinna linna alale, kuid kuuluvad ajaloolise Äigrumäe piiresse. Külast Iru pool asunud luidete kõrgemat osa nimetati Käära Keabasmäeks, mis viitab võimalusele, et sel kohal võis asuda muistne matmispaik (H. Gustavson, S.Künnapuu, 33 puhkepäevamatka tallinlasele, Tallinn, 1978).

Geograaf Endel Varepi poolt on kohanimede kogumisel talletatud järgmist: “Äigrumäe küla Pirita sovhoosi maal on 1970 elanikke arv 11lt tõusnud 21le! Küla asub piki Pärnamäe surnuaeda, surnuaia ja Muuga k. vahel. Äigrumäel on Pirita sovhoosi loomalaut, põllud ka uudismaadel soos. Kahel pool teed väikesed kohad – õige palju. Kuuluvad linna alla, kuid on senini jäänud taludena jagamata. Enne liivamäed ida pool, istutati männik peale. Eesti aja algul üks Lepiku või Äigrumäe küla, hiljem eesti aeg osa hakati nimetama Kaasikuks.

Teiste kohanimekogujate poolt on talletatud järgmist:

  • Vilbaste 1957: Äigrumäe küla Nehatu vallas Mähe ja Aiaotsa kl. vahel, sumbküla.
  • Äigrumäe küla. Kas sie merelind aigur ei ole? Majad mõlemal pool sood kutsutakse Äigrumäeks. Talud: Saare, Liivamäe, Vaki (keelejuht Erna Palm, koguja Ants Salmet 1960).
  • Äigrumäe küla – Saare, Voki jt. – 6 talu linna all, teised Viimsi sovhoosi maal (osa külast linna all!).
  • 14. aug. 1969 Viimsi kn Pirita sovh, loetletud 15 talu ja 9 omaniku nimed (Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteek).
  • Vt. ka: http://heli.eki.ee/kohanimed/index.php?khk=jqe&d_info=v-%C3%BC&om=eki1&st=315715&a=171

Arheoloogilisi avastusi Äigrumäel ja lähiümbruses on teinud peamiselt harrastusarheoloog ja kodu-uurija Oskar Raudmets (1914 – 2003). Tema poolt on avastatud mitmed väikeselohulised kultusekivid ehk lohukivid ja muistne asulapaik, mis on võetud riigi kaitse alla arheoloogiamälestistena ning kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse (nr 2624-2627) – https://register.muinas.ee/; Paraku on mõned tema avastatud muistised ka aastate jooksul hävinud nii loodusjõudude, veel enam aga inimtegevuse tagajärjel. Ja kahtlemata ootavad ees veel uued avastused, sest männimetsa ja karjääride alla jäänud liivikud on suure tõenäosusega olnud paslikuks elukohaks juba kiviaegsetele asukatele.

Ülevaated kaevetööde käigus tehtud avastustest

Äigrumäe esiajaloo avastuslugu sai alguse kaugemalt – inspektsiooniretkelt Iru linnamäe lähistele, kust Oskar Raudmets avastas kaks lohukivi. Retkest ülevaate andis Raudmets 5. septembri 1970 ajalehes „Rahva Hääl“ järgmiselt: „Pirita jõest ida pool paikneva Äigrumäe kõrgendiku kagupoolsel veerel – Pärnamäe tee nr 63 ja 65 elamu vahel – on 3 kultusekivi asupaigad. Ohvrikivid Iru muinasasula lähikonnas endise Madise talu (nüüd Narva maantee 207) elamust umbes 200 meetrit loode suunas paiknevad samuti linna piires, nagu rahva kunagine kultusepaikki – Nõmme-Tooma hiis Pirita jõe käärus.

Kuna üks Tallinna ettevõte tükeldas möödunud aasta oktoobris-novembris Äigrumäe kaguküljel asunud koguka (ligemale 20-meetrise ümbermõõduga) rändkivi-ohvrikivi sambamaterjaliks, on vaja, et linna kultuuriosakond esitaks linna piires olevatest kinnismuististest tähelepanuväärsemad muinsuskaitse alla võtmiseks. Nende tähistamine vastavate siltidega aitaks säilitada teeviitasid, mis juhivad meid esivanemate kunagiste elupaikade kadunud jälgedele.“

Järgmisel, 1971. aasta 31. jaanuaril väsimatu uurija poolt Pärnamäe külasse ettevõetud uurimisretkel selgus järjekordne kivikalme hävitamine: „Eelmisel kevadel on Pirita Lillekasvatuse Näidissovhoosis buldooseriga maatasa tehtud Pärnamäe küla endise Kalda talu maal asunud kalmuküngas. Arvatavasti I aastatuhande I poole kivikalme aset reedavad veel üksikud paigale jäänud kalmekivid, kuna siinsetest kunagistest laiba- ja põletusmatustest kõnelevad buldooseriteraga kalme ümbrusse põllule laiali lükatud põlemata inimluud ja põlenud luudetükid. Kalme raudkivid koos mõninga osa mullaga on traktori plaadil rännanud aga kuuldavasti lähedalolevasse Pärnamäe kruusakarjääri ja kivid sealt hiljem edasi kivipurustisse.“

Uued avastused järgnesid 1973. aastal: Äigrumäe külje all, kultusekividest umbes 150 meetri kaugusel edela suunas, Lepiku küla endise Lillupi talu maal (praegu Silmiku tn 4, Kupra tänava elamute nr 22 ja 24 juures) paikneval Väikesel mäel võis proovikaevamisel märgata jälgi arvatavast koldest, kust tuli päevavalgele nn tekstiilikeraamika tüüpi savinõukilluke.

“Edela-kirde suunas pisut ovaalne (läbimõõt edelast kirdesse on umbes 15 meetrit, loode-kagu suunas umbes 12 meetrit) Väike mägi osutus ettevõetud proovikaevamisel ümberkaudu mujaltki juba ammu otsitud kinnismuistiseks. Muistise juures on eriti tähtis osa olnud tulel, mida tõendab 50cm paksune tuhm-must, põlenud ja pudenenud raudkividest tulvil kultuurikiht. Kuna Väike mägi paikneb rändrahnuderikkal maastikualal, on muistise kultuurikiht katnud selle põhjas varem olnud raudkivid. Künka materjali mujale kandmise järel on uuesti päevavalgele tulnud neli rändrahnu, millest suurima ümbermõõt umbes 4 meetrit. Kuigi Väikse mäe tuha- ja nõerikkast kultuurikihist on suur osa ajapikku viidud lähedal asuvale aiamaale, väärib muistis siiski veel hoolikat uurimist. Ilmselt on siin avastatud kinnismuistis pärit meie ajaarvamise algusest, võimalik, et veelgi varasemast ajast” (Oskar Raudmets, Kastepiisad kivilohkudes, Rae, 2014).

Kõnealusel muistisel on tehtud ka seni ainukesed arheoloogilised väljakaevamised ajaloolise Äigrumäe piires. 1999. aastal tegid seal proovikaevamisi osaühingu Tael arheoloogid Krista Sarv ja Vladimir Sokolovski seoses kavandatava ehitustööga. Tuvastati, et tugevate põlemisjälgedega kultuurkihti esineb ainult kaitse all oleval kivisel künkal. Kihi paksus ulatus kohati kuni 70 cm-ni. Leide ei saadud. (K. Sarv. Aruanne arheoloogilistest uuringutest Tallinnas Pärnamäe tee 65B ning Kupra tn 22B, 24 ja 24B. Tallinn 1999. Aruanne Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti arhiivis).

Ajalooliselt on Äigrumäe küla maad kuulunud Nehatu mõisale. Esimesed kirjalikud teated Nehatu mõisast on 1664.aastast, kui mõisa ala eraldati Saha mõisast ning müüdi teisele omanikule. Rootsi kartograafi Johan Holmbergi 1689. aastal koostatud Tallinna linna ja selle lähiümbruse ülevaatekaardil Äigrumäe küla alal talusid näidatud ei ole.

Kunagi olevat Äigrumäeks nimetatud ka lähedalasuva Lepiku asumi (varem Lepiku küla) ala. Ajaloolises Lepiku külas oli enne 1870. aastat vaid 2-3 majapidamist. Esimene uuem elamu rajati siia ühe varasema Pirita-Kose asuka poolt 1876.aastal ning mõne aasta jooksul toodi Lepiku külla ka teised sama piirkonna elanikud.

Nagu eespool öeldud, vajaks Äigrumäe varane ajalugu veel uurimist nii maastikul kui arhiivides. Pika ajalooga paigas võib ka juhuslikel kaevetöödel ilmsiks tulla arheoloogilisi leide, mis aitaksid täiendada ja täpsustada küla ajalugu. Seetõttu on oluline mistahes leidude korral koheselt nõu ja abi küsida asjatundjatelt – arheoloogidelt ja muinsuskaitsjatelt.

Tänase Äigrumäe tee kunagised asukad ja nende järeltulijad

19. sajandi teisel poolel moodustasid Äigrumäe küla tiheasustuse, praeguse Äigrumäe tee, perekond Pohlade kolme venna ja ühe õe talud: Kase, Voki, Paju ja Sireli.

Kase talu (Äigrumäe tee 14): peremees Priidik Pohl, abikaasa Loviise, lapsed Arnold, Oskar, Leigar, Elmar, August. Osa lapsi suri varakult. Praegu elab seal Arnoldi pojapoeg Priit oma perega.

Voki talu (Äigrumäe tee 12): peremees Jakob Pohl, abikaasa Pauliine, lapsed Evald, Eduard, Rein, Endel, Charlotte, Erna, Leida.

Praegu on vana talu kohal Äigrumäe 12 maja, mille krundi kinkis peale perepoja Evaldi surma tema naine Anne Aleksander Virrole, kes omakorda eraldas sellest krundist Äigrumäe tee 12a.

Äigrumäe 10 krundi ostsid perekond Orulad endise perepoja Endli osast. Voki talu maad päris Endli tütar.

Paju talu (Äigrumäe tee 2): peremees Kaarel Pohl, abikaasa (?), lapsed Gustav, Alma, Agnes.

Äigrumäe tee 1 asus Paju talu sepikoda, mille perepoeg Gustav ehitas endale ümber koduks, kuhu hiljem tuli elama perekond Ilves.

Paju talu maale (praegu Rajamäe tee 1) rajas endale kodu peretütar Agnese pere, kuid hiljem see põles ja samale kohale ehitas uue maja Herman Kogermann, kes sai Veeühistu „Herman“ asutajaks 1982.a. Agnese pere ehitas uue kodu Piritale.

Paju talu tütar Alma abiellus Loigu talu perepoja Anton Pajuga ja nemad rajasid endale Liipa talu (Äigrumäe tee 6). Käesoleval ajal elab seal Alma pojapoeg Aivar Paju oma perega. Liipa talu maale (Äigrumäe tee 6a) rajas oma perele kodu Alma pojatütar Margit Holm.

Paju talu endisesse eluhoonesse (Äigrumäe tee 2) läks peale Kaarel Pohla surma (teadmata alustel) elama Voki talu üks peretütardest Erna Mildeberg, kes omakorda müüs või vahetas selle maja perekond Süvingitega. Praegu elab selles majas Süvingite tütar Kattre oma perega.

Sireli talu (Äigrumäe tee 3): perenaine Helene Pohl, tütar Olga. Hiljem ehitas Helene koos oma mehe Aleksander Eelmaga vana maja kõrvale uue maja (Äigrumäe tee 5). Olgal oli esimesest abielust poeg Väino, kes elas peale vanaema Helene surma tema majas (Äigrumäe tee 5). Peale Väino surma vormistati see maja Olga poja Peetri nimele, kes sündis Olga teisest abielust Armand Luigandiga. Praegu elab Äigrumäe tee 3 Armandi poeg Toivo ning Äigrumäe tee 5 elab Peeter perega.

Tiigi talu (Äigrumäe tee 18): Tänase Äigrumäe tee äärne viimane talukoht on samuti eelnimetatud taludega samast ajast, ainult et pererahvas ei olnud eeltoodutega lähisugulased. Tiigi talu rajasid Jacob-Johann Kasik (Kaasik) koos abikaasa Marie-Cathrine Norpikuga. Marie oli jõuka Loigu talu perenaise õde ja nagu eelpool mainitud, abiellus tema õepoeg Anton hiljem Kaarel Pohla tütre Almaga (hilisem Liipa talu). Norpikud ja Kaasikud olid pärit Iru vallast. Geni uurimuste järgi on Norpikud asustanud kogu paepealse ja selle kaldaaluse Vana-Narva maantee ääres kuni Jõelähtmeni. Täpsemad andmed aga kahjuks praegu puuduvad.

Tiigi talus sündisid ja kasvasid Salme-Rosalie, Olga-Elfride, Leontine-Maria, Alide-Pauline, Helmi-Amanda, Osvald-Ferdinand, Eduard-Heinrich ja Linda-Hermine. Käesoleval ajal elab endise Tiigi talu krundil (praeguse kohanimega Rebase-Tiigi) vana talu peretütre Alide-Pauline tütrepoeg Priit oma perega.

Äigrumäe tee 16 krundi sai Joosep Pärisma 1980. aastatel endistele Kase talu maadele tolleaegsete seaduste järgi Viimsi Külanõukogu otsusega.

Praeguse Äigrumäe Majaomanike ühistu majad on rajatud endise Liivamäe talu maadele ja osalt ka Kruusiaugu talu maadele. Liivamäe talu asus umbes praeguse Kuusemäe tee 2 maja kohal. Kruusiaugu talu maad algasid vahetult Äigrumäe tee 18 krundi piirilt ja ulatusid kuni praeguse Pärnamäe teeni. Äigrumäe tee 19, 21 ja 23 on rajatud Kruusiaugu talu maadele.

(Tiigi talus sündinud Alide-Pauline tütre Milvi Rebase poolt mälu järgi kirja pandud 2016. sügisel)

Äigrumäe küla areng

Kui 19. sajandil hakati moodustama valdasid, siis hakkas Äigrumäe küla kuuluma Nehatu valla alla (aastatel 1866-1939). 1939. aastal moodustati Iru vald, mille alla läks teiste lähikonna alade hulgas ka Äigrumäe küla. 1945. asutati valdade koosseisus külanõukogud ja Äigrumäe küla ala hakkas kuuluma Iru valla Iru külanõukogusse. 1950. vallad likvideeriti ja likvideeriti ka Iru külanõukogu. Äigrumäe külast sai Viimsi külanõukogu osa.

Peale sõda asutati Muuga kolhoos (1949-1958), kuhu kuulus ka praegune Äigrumäe küla. Nõukogude ajal oli Äigrumäe külas Pirita Näidissovhoosi piimafarm ning kuni Muuga-Miiduranna raudteeni laiusid heina- ja karjamaad. Tänaseks on need maad söötis. 1958. liideti osa küla alast Tallinna linnaga.

Alates 1990. aastast kuulub Äigrumäe küla Viimsi valla koosseisu.

Äigrumäe küla praegustes piirides olid 19. sajandi lõpus kindlasti olemas järgmised talud: Tiigi (Äigrumäe tee 18), Kase (Äigrumäe tee 14), Voki (Äigrumäe tee 12), Liipa (Äigrumäe tee 6), Sireli (Äigrumäe tee 5), Paju (Äigrumäe tee 2), Kungla, Jäätma, Lepiku, Liivamäe, Kruusiaugu ja Allikmäe. Kõik eespool loetletud talude lapsed kasvasid koos, vanemad lapsed käisid Randvere koolis, nooremad Iru algkoolis.

1950-te aastate alguses asus lähim bussipeatus Kloostrimetsas (praegune Botaanikaaed), elekter jõudis Äigrumäe külla 1959. aastal. 1980-ndate aastate algul moodustasid küla elanikud ühistu, kus ühise töö ja rahastamise jõul rajati 1984. aastal tsentraalne puurkaev ning veetorustik majade veega varustamiseks. Ühise ettevõtmise esimese eestvedaja järgi sai ühistu nimeks Mittetulundusühing Veetarbimisühistu Herman ja selle liikmed elasid praeguste Äigrumäe ja Rajamäe teede äärsetel kinnistutel.

Edasine küla kasv jätkus eelmise sajandi 80-ndate lõpus EKE Ehitus- ja Komplekteerimisvalitsuse poolt oma töötajatele eraldatud elamukruntide (koguses 22 eramut) täisehitamise tulemusena (hõlmavad Männimäe, Liivamäe ja Kuusemäe teede äärseid kinnistuid). Riigi taasiseseisvumise järel olid uusasukad sunnitud toime tulema iseseisvalt, seetõttu tegelesid nad algusaastatel teede-tänavate sõitmiskõlblikuks ehitamisega ja tänavavalgustuse rajamisega. Hiljem võttis Viimsi vald need objektid enda hallata. Ühiseks asjaajamiseks moodustati Majaomanike Ühistu Äigrumäe. Ühistu omanduses olnud elektrialajaam anti üle Eesti Energiale.

1990. aastatel koostati detailplaneering kümnete uute majade rajamiseks kunagistele Liipa talu maadele, kuid majanduslangus jättis arendajate plaanid seisma ning edaspidiseid paremaid aegu ootama.

Äigrumäe küla aastatel 2000 – …

2000. aastate alguses tagastati maad kunagise Kruusiaugu talu järeltulijatele, kes müüsid oma maa edasi Anna Talu kinnisvarafirmale ning sellele järgnenud arenduste käigus rajati aastatel 2003-2006 majad Liivamäe tee 20 ning Äigrumäe tee 19, 21 ja 23.

8. mai hilisõhtul 2012 toimus suur tulekahju Äigrumäe tee 18, olemasolev maja muutus elamiskõlbmatuks ning lammutati. Septembrist 2013 kuni jaanuarini 2015 ehitati selle asemele uus maja.

9. juunil 2014 valis küla omale esimese külavanema (Väiko Dorbek) ja 8. juunil 2015 asutati Äigrumäe Külaselts, mis muuhulgas tegeleb ka käesoleva kodulehe haldamisega.

2015. aasta alguses alustati uue maja ehitust Äigrumäe tee 12a krundil.

2015-2016 toimus Viimsi Vee poolt uue ühise veevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi rajamine, mis asendas senised küllaltki amortiseerunud veetrassid ning kohalikud kogumiskaevud. Trasside rajamise käigus tuli üles võtta ka teede asfaltkate ning hiljem rajada uus.

Kuna kõik tarbijad olid läinud üle uuele trassile lülitas MTÜ Veetarbimisühistu Herman 28. veebruaril 2017 oma puurkaevu välja ning 5. aprillil 2017 pidas oma viimase üldkoosoleku, kus võeti vastu otsus MTÜ likvideerimise kohta. Likvideerimismenetlus lõppes 2017. aasta oktoobris.

2017. aasta sügisel rajas Viimsi vald seni puudunud tänavavalgustuse Rajamäe tee ja Liivamäe tee vahelisele Äigrumäe tee lõigule ning 2018. varasügisel leidis võimaluse ka valgustuse loomiseks Varjulille tee ja Äigrumäe tee vahelisele lõigule ühes jalgtee laiendamise ning freesasfaldiga katmisega.

2018. aasta oktoobris sõlmiti leping Viimsi valla ja MTÜ Äigrumäe Külaselts vahel, mis annab külaplatsi kümneks aastaks külaseltsi kasutusse. Platsile on plaanis rajada laste kiiged, turnimisväljak, väike katusealune ning võimalusel muudki vaba aja veetmiseks sobilikku.

(viimati täiendanud 31.10.2018 Priit Rebane)